Kolmesaja surma anatoomia

2005 oktoober-detsember

Äsja ilmus Virumaa Teataja ajakirjaniku Andres Pulveri koostatud raamat “Kuidas kuulsused surevad”. Selles eriskummalises kogumikus on umbes 300 tuntud inimese suremise lugu. Välismaa kuulsuste kõrval on juttu ka paljudest eestlastest. Nii ulatub valik Kreeka kuningas Alexandrosest (ahvihammustusele järgnenud veremürgitus) Vladimir Võssotskini (joomasurm) ning Jakob Hurdast (lõhkenud pimesool) kuni Jakob Martin Sommerini (puges vaimuhaigena ahju). Autor seletab, miks ta sellise jubeda töö ette võttis – laipu ju rohkem kui õudusjutus.


Miks tekkis huvi koostada selline raamat?
Novembri algul sai täpselt 10 aastat isa surmast. Ta oli just saanud 54. Mõned aastad hiljem sõideti surnuks elukaaslase vend. Tema oli 24-aastane. Hakkad ju natuke mõtlema selle üle, kui palju inimestele aega on antud. Ja miks.
Kuulsa inimese surm on märgilise tähendusega, aga kas nende suremise viis on sageli tavapärasest erinev?
Ei saa just öelda, et ta tavapärasest erinev oleks. Kuulsate inimeste puhul võimendub nende elus sageli kõik, sealhulgas ka suremine.
Mille kätte surevad kuulsused sagedamini kui tavainimesed?
Arvata on, et just popkultuuri kaudu (film, muusika, aga ka sport, kunst ja kirjandus) kuulsateks saanud inimeste puhul on ilmselt tavalisest sagedasemateks surmapõhjusteks alkohol, narkootikumid ja enesetapud. Vanemal ajal oli kuulsate inimeste (pro kõrgema klassi) “paraadhaiguseks” loomulikult podagra.
Enamik raamatus mainitud inimesi on tuntud oma elu, mitte surma poolest. Kas surm muudab nad maisemaks?
Mingil määral kindlasti. Surelikud oleme ju lõppeks kõik. Ma arvan, et Elvise (ja nii mõnegi teise kuulsuse) surm peldikupotil pingutades toob ta ehk pisut inimestele lähemale.
Millised on käesolevas raamatus teie “lemmiksurmad”?
Vaieldamatu lemmik on ameerika muusikateadlane Gustav Kobbe, kes meie jaoks ju täiesti tundmatu suurus. Aga surm purjeka kokkupõrkes lennukiga on ikka nii jabur, et mees lihtsalt pidi raamatusse pääsema. Kui aga “loomulikematest” surmadest midagi esile tõsta, siis mulle meeldib Carl Gustav Jungi suremise lugu.
Mida peaksid ilusaks surmaks?
Küsimus on selles, kas surm saab üldse kunagi ilus olla.
Kas see raamat peaks aitama surmast üle olla või seda paremini mõista?
Surmast ei saa üle olla. Teda saab mitte karta. Aga see ei ole eesmärk omaette. Küll arvan ma, et mõnusa meelelahutuse ja paraja portsu info kõrval aitab see raamat ehk surma pisut paremini mõista.
Tauno Vahter

Minu ostukorv