Fandorin siin, Fandorin seal

2005 oktoober-detsember

Kõigi Erast Petrovitš Fandorini austajate suureks rõõmuks seikleb riigiametnikust detektiiv sedakorda lausa kahes raamatus korraga.
Autori nõudmisel ilmuvad “Surma armuke” ja “Surma kallike” koos, sest ka lood toimuvad ühel ajal ning need, kes on seni kenasti dateeritud raamatuid õiges järjekorras lugenud, peavad nüüd ise otsustama, kumb enne ette võtta.
Kaks eesti keelde päriselt tõlkimatute pealkirjadega raamatut moodustavad õigupoolest vägagi mõnusa, isegi mõnevõrra intrigeeriva komplekti dekadentlikust kriminaalromaanist, mille tegevus toimub küll korraga samas linnas, kuid mis on ometi nii stiililt kui tegelastelt väga erinevad.
Ühiseid nimetajaid on õigupoolest vaid kaks: Fandorin ja surm. Viimast sõna on “Surma kallikeses” põhjust ka suure tähega kirjutada, sest loos on va vikatimehe kõrval oluline roll ka Surmaks kutsutud imekaunil neiul. Kes, nagu Akunini raamatutes ikka juhtuma kipub, meeste pead sassi ajab ja siis neile hirmsat häda kaela toob.
Kõik see toimub lobedalt vestvas stiilis dikenslikus loos lihtsast tänavapoisist Senkast, kes satub halvast seltskonnast veelgi halvemasse ning pääseb ohtlikust sündmustekeerisest vaid tänu Fandorinile.
Surm ajab päid sassi ka “Surma armukeses”, kus kogu õhkkond on hoopis teistsugune, nooblim ja dekadentlikum. Siin on eht-tšehhovlikku spliini – maalt linna, kuhu mujale-, Moskvasse tulnud neiu, surmaihalejate-enesetapjate klubi ning palju morbiidset luulet. Inimesi hullutab ning veetleb päris-surm, mitte tema kehastus.
Selles loos on autor suutnud luua seni ehk kirevaima tegelaste galerii. Pealinna kõrgkihti kuuluvate haritlaste ja kunstiinimeste-surmalembide kujud on välja joonistatud tõelise meistrikäega ning teeksid au ka “tõsisemale” kirjandusele, kriminaalromaanist rääkimata.
Ehkki just viimase võrdluse kohatust on Boriss Akunin oma Fandorini-sarjaga hiilgavalt tõestanud: kriminaalromaan ei pea tingimata olema lihtsustatud kirjandus, päris-ilukirjanduse väike vend või väga kindlatesse reeglitesse surutud žanr.
Teada-tuntud krimiklassikud on sageli selle kui paratamatusega leppinud ning enda seatud reeglistikku äärmise filigraansuseni täiustades ning ikka ja jälle läbi viies labürinti suikunud, tõmmates kahjuks endaga kaasa ka oma lugejad.
Selle taustal hüüaks Akunin nende kahe raamatuga justkui kahel häälel: “Ärgake, seltsimehed krimikud!” Kuulatagu siis teda. Asi on seda väärt.
Mihkel Mõisnik

Minu ostukorv