Merevaigutuba

Ajaleht Raamat nr 16

Merevaigutoa tellis 1701. aastal Preisimaa kuningas Friedrich I, kuid selle peenelt töödeldud suured, kullast palju kallimad paneelid saadeti 1717. aastal kingituseks Venemaa tsaarile Peeter Suurele. Pärimisõiguse alusel järgmistele valitsejapõlvedele edasi antud toa pani viimaks üles Katariina Suur oma Peterburi-lähedasse lossi. 1866. aastal lossi külastanud luuletaja Théophile Gautier on vaimustuses: “Silm on hämmastunud ja pimestatud selle varjundite rikkusest ja soojusest, milles on esindatud kõik kollase spektri värvid, suitsutopaasitoonist kahvatu sidrunkollaseni.”
Venemaa hiilguse sümbol Merevaigutuba jäi Tsarskoje Selosse peaaegu kahesajaks aastaks. Kui natsiarmee 1941. aastal Nõukogude Liitu tungis, evakueerisid nõukogude kuraatorid miljoneid väärtuslikke esemeid, et aga Merevaigutuba oli mahavõtmiseks liiga habras, peideti see ära. Kuid tuba leiti: paneelid kisti seintelt maha, pakiti kastidesse ja saadeti Königsbergi, kuhu need jäid natside kapituleerumiseni. Sestpeale pole Merevaigutuba enam nähtud.
Viimase kuuekümne aasta jooksul on sajad inimesed Merevaigutoa leidmiseks asjatult aega ja miljoneid kulutanud. Catherine Scott-Clark ja Adrian Levy on selle müstiliselt kadunud aarde jälil jõudnud kaugemale kui keegi teine. Otsingud viisid neid Ida-Euroopasse ja luure ning vastuluure ohtlikku maailma. Peterburi ja Berliini arhiividest, seni nägemata päevikutest, kirjadest, salastatud ettekannetest salastatud ettekannetest toovad nad päevavalgele jahmatava ning hoolikalt varjatud tõe.
Ometi pidid nemadki nentima, et Merevaigutoa saagas on ilmseid tõdesid vaid käputäis. Osa neist – kakskümmend kaheksa merevaigutükikest, mis pudenesid seintelt ammu enne Teise maailmasõja algust – on pappalusele kleebituna Katariina lossi hoidlates luku taga. Kas see on kõik, mis on Merevaigutoast alles jäänud?


Mari Karlson