Kirjarahvas kõneleb

Ajaleht Raamat nr 17

Olen Sirbi jaoks (ükskõik, mis selle väljaande nimi ka muutlikel ja vähem muutlikel aegadel ka oli: Sirp ja Vasar, Reede, Kultuurileht) jaoks paarikümne aasta jooksul intervjueerinud paljusid kirjanikke, literaate, humanitaarteadlasi.
1979. aastal alustasime koos kolleegidega pikkade isikuintervjuude sarja „Kõnelusi”. Tookord ei olnud intervjuu Eesti ajakirjanduses hoopiski nii soositud žanr kui praegu. Ainult Noorte Hääles oli traditsiooniline intervjuurubriik „Meie sõbrad, meie tuttavad”, mis ilmus kord paari kuu takka. Selles sarjas esitasid küsimusi ajalehe lugejad ja neile vastati kirjalikult. Viimane küsimus oli traditsiooniline ja see esitati kõigile intervjueeritavatele: Mis on õnn?
Sirbi intervjuud kirjanikega olid põhimõtteliselt teistsugused, olid kahe inimese vestlused. Ainult haruharva ja erandjuhtudel vastati kirjalikult. Tagantjärele tundub, et loomeinimeste vaba vestlus oli Sirbi vahelduvate peatoimetajate jaoks üsna raskesti talutav žanr. Nurinat oli intervjuude pikkuse pärast. Aga kui kirjanik või teadlane räägib olulistest asjadest oma elus ja loomingus, on huvitav just see, kui ta asjade üle pikemalt arutleb.
Praegu ilmub mõni nädalalõpuintervjuu 3–4 leheküljel, tookord tuli arvestada ühe Sirbi leheküljega. Muidugi sai sinna ühele leheküljele paigutatud siis liiga palju teksti ja liiga väikeses kirjas, aga mis sa hädaga teed. Ja kuna peatoimetajad olid toimetuse ideoloogilised juhid, siis ei rääkinud kõik inimesed oma intervjuudes nende arvates ka õiget juttu. Peatoimetaja teadis, mis on õige. Lennart Meri, Jaan Kross või Aadu Hint ei teadnud.
Me ei ajanud oma tollastes jutuajamistes tühja kerget loba. Vähemalt minul olid loetud ja eeskujuks Soome Kirjanduse Seltsi väljaandena ilmunud kirjanikeintervjuude kogumikud „Kirjailijat puhuvat” ja „Rivien takaa” (mõlemad ilmusid 1976) ja eriti viimati nimetatud raamatu teoreetiline osa (Ritva Haavikko: Kirjalijain haastattelututkimus. Lähtokohtia, menetelmiä, tuloksia) ja soome kirjandusteadlaste koostatud küsimustik. Püüdsin soomlaste kombel suhtuda intervjuusse kui uurimusse. See oli muidugi ideaal. Ajaleheruum on ikkagi piiratud, oli siis ja on ka praegu. Pikk, põhjalik ja üksikasjadesse süvenev intervjuu ei ole ajalehe jaoks.
1988. aastast alates sai vabamalt kirjutada ka väliseestlastest. Toonane Sirp tegi küllaltki palju selleks, et väliseesti kirjandus kodumaal tuttavamaks saaks. Intervjuude vahendusel, arvustuste ja artiklide kaudu, pagulaste uusi raamatuid ja ajakirju tutvustades. Olin väliseesti autorite raamatuid Vene ajal ju mõnevõrra lugenud. Siiski üsna juhuslikult, sest neid oli tõesti raske kätte saada.
Arvo Mägi, Karl Ristikivi ja Bernard Kangro „Eesti kirjandus paguluses 1944–1972” oli imekombel endal olemas ja ka põhjalikult läbi uuritud. Nii et mingi algteadmiste põhi pagulaskirjandusest oli mul 1988. aastaks tekkinud. Kuid siiski oli järgnev periood ka minu enda jaoks tõeline Välis-Eesti avastamine – meie pagulaskultuuri ja eriti -kirjanduse tundmaõppimine. Ma ei ole intervjuudest välja redigeerinud tolle aja märke, teatavat naiivsust ja innukust: võiks välja anda, siin on huvi suur, meil on tiraažid suured… Paraku on nii huvi kui ka suured tiraažid nüüd juba kauge minevik.
Raamatu viimases osas on avaldatud kimp intervjuusid eesti teadlastega. Mind on ikka huvitanud kogu humanitaaria nii kitsas kui ka laiemas mõttes. Keeleprobleemid, rahvateaduse üksikasjad ja muidugi inimene, loovisik oma mitmekesisuses. Aga huvi on pakkunud ka teaduse üldisemad probleemid, teadus kui kultuuri osa.
Tagantjärele on huvitav jälgida, kuidas nii mõnedki mu vestluskaaslased – ise omavahel kohtumata – jutustavad  samadest asjadest: Eerik Heine ja Kalju Lepik, Paul Kuusberg ja Vello Salo.
Endalegi oli üllatus see, et kuigi ma enda arvates hoidusin Vene ajal poliitikast üsna kaugele, olen omal ajal küsitlenud kaht tulevast Eesti presidenti ja üht presidendikandidaati.
Debora Vaarandi selles raamatus avaldatud intervjuu jäi aga kirjaniku viimaseks.
Olen raamatusse valinud jutuajamised, millel on laiem sihiasetus, mis ei ole seotud vaid ühe sündmusega. Üksikprobleemidele pühendatud ja päevakajalised jutud olen jätnud kõrvale, samuti paljud vestlusringid. Mõnikord kahetsusega, sest neiski võib olla huvitavat ainest.
Raamat on illustreeritud intervjueeritavate fotodega ajast, kui toimusid meie vestlused.


Mall Jõgi