Miks ma hiirtest kirjutasin

Ajaleht Raamat nr 17

Kuidas võiks elu välja näha, kui oled ise ainult hiiresuurune? Kui mahuksid hiireauku ja suudaks ennast kerge vaevaga kas või lauajala taha peita? Kes ei tahaks seda teada.
Just sellised mõtted tekkisid ka minul oma laste liivahiiri vaadates ja nii see lugu sündiski. Sest selle üle on nii vahva mõtiskleda ja seda endale ette kujutada. Ja pealegi on hiired juba iseenesest igati vahvad elukad!
Lasteraamatus võib juhtuda mis tahes, peaasi, et kõik, mis juhtuks, hästi lõppeks. Vägivalda ei tohiks olla. Headust peaks rohkem kui kurjust olema. Minu arvates. Vähemalt sutike võiks seiklusi ja põnevust ju olla. Parimal juhul võiks hea raamat ka naerma ajada. Või vähemalt muigama panna. Natukenegi. Võib-olla ka midagi õpetama – sedagi, et headust lihtsalt peab rohkem olema, kui kurjust?
Ega üks korralik lasteraamat olegi ainult laste raamat – selle võiks ikka mõni täiskasvanu ka kätte võtta. Mina küll võtan. Hea lasteraamat on parim vahend, mille abil endale värvilised unenäod hankida. Ja neid on meil ju kõigil vaja.
Oma liivahiirtele püüdsin ma kõike seda pakkuda – seiklusi ja headust ja võib-olla ka natuke lusti. Püüdsin nende elu üht ja teistmoodi huvitavaks teha, ent kuidas kõik välja kukkus, ei tea. Arvan, et hiired ise olid kaunis rahul.


Ingrid Gilts-Nittim