Aja tõrvasel katusel

Ajaleht Raamat nr 11

Esimesel tööaastal Noorte Hääles varjasin hoolega hirmu. Jah, ma olin lapsest peale palju lugenud. Ma olin Tartu Ülikoolis ajakirjanduse eriala lõpetanud. Aga mis see kõik aitab, kui ajapikku selgub, et treid taburette. Ajavad asja ära, aga kellelegi korda ei lähe. Mis nipp see oli, et kui vanaema rääkis muinasjuttu karust, nägin toanurgas karu. Kui kodukäijaist, siis ei julgenud öösel pissile minna.
Mis see on, mis jutule elu sisse puhub?
Viimaseks väljaandeks, kus ma pidevalt kirjutan, jääb kindlasti Elukiri. Kui Elukiri 1999. aasta sügisel ilmuma hakkas, võtsin seda kui saatuse õiglast otsust. Eesti ühiskonnas valitsev tänamatus, vanema põlvkonna mahakandmine – kuni sellini, et kust te üldse võtsite õiguse Vene ajal elada – tegi väga haiget.
See suhtumine ei ole kuhugi kadunud, kuid pole kindlasti enam valitsev. Küpsete inimestega tehakse palju intervjuusid, neilt ühe või teise asja kohta arvamust küsides. Ja seda ei tee sugugi üksi Elukiri. Küllap on põhjus selleski, millest ühes vestes kirjutati: “Aga need lapsed, kes lootsid, et õpivad alles toimetuses töö kõrvalt lugema ja kirjutama, langesid muidugi varsti välja”. Ka suurte lehtede tegijad ise on vanemaks saanud.
Kas mina oleksin käitunud teisiti, kui oleksin aastal 1995 olnud 25- aastane? Vaevalt. Aeg on tõrvane katus, millesse iga ajakirjandusvares kinni jääb. Selle kinnituseks üks seik Elukirja aegadest. Mõned aastad tagasi otsustasin, et ka mina oskan moodsalt kirjutada. Viisin toimetusse umbes sellise loo: “Ta sündis unises Eesti alevis. Nüüd on tema kodu Brüssel. Keeled suus, uued väljakutsed ees.” Elukirja peatoimetaja Helle Raidla ütles temale mitteomasega resoluutsusega: “Mine koju ja tule tagasi Valve Raudnaski looga!”
Inimesed, kellega olen Elukirjale lugusid teinud, sündisid ajal, mil “taevas läksid kured ja maa peal undasid rehepeksumasinad”. Nii ütles põline põllumees Kalju Tõnurist. Ja elavad ajas, mida võiks iseloomustada Klara Halliku sõnadega: “Me elame maailmas, kus materiaalsed hüved on primaarsed. Me arendame tootmist paljudel juhtudel selleks, et saaks rohkem kulutada. Aga me ei jaksa nii palju ära kulutada, loobime asju välja ja reostame loodust. Siis teeme teise ringi peale ja mõtleme uusi tehnoloogiad, et keskkonda päästa. Euroopa tsivilisatsioon rajanes ratsionaalsetele valikutele. See, mis välja on tulnud, on paljudel juhtudel irratsionaalne.”
Kirjutasin kõikidest nendest inimestest eeskätt sellepärast, et ükskõik kui tõrvane aja katus nende ajal ka ei olnud, nad on oma peaga mõelnud ja  palju ära teinud.


Valve Raudnask

Minu ostukorv