Käesolev raamat on põhjalik ülevaade maadeavastuste kõige kuulsamast ajastust,  eurooplaste uurimisretkedest umbes aastastel 1400–1600. See periood, iseäranis pärast 1492. aastat, pakkus eurooplastele jahmatavaid muutusi ja suurt põnevust. Esimest korda inimkonna ajaloos sündis üldisem ettekujutus Maast ja selle paljudest rahvastest. Ainult Vaikse ookeani põhjapoolsed veed ja rannikud ning selle lõunaosa alles ootasid uurijaid. Aafrika, Põhja- ja Lõuna-Ameerika ning Aasia olid Euroopale otsesidemeteks ja kaubavahetuseks juba lahti. Maa rahvaste geograafiline ühendamine on üks tähtsamaid sündmusi ajaloos, mis tõi kaasa nii head kui ka halba.
Erinevalt paljudest sarnastest raamatutest, ei jutusta “Uued maailmad” üksnes kuulsamatest maadeuurijatest nagu Christoph Kolumbus, Vasco da Gama või Fernão de Magalhães – siin on juttu sadadest maadeuurijatest, kes kõik trotsisid ohte ja aitasid kaasa maailmapildi avardamisele. Käesolevasse raamatusse on püütud haarata võimalikult palju uusi teadmisi, mida on avastatud viimastel aastakümnetel. Autor räägib raamatus maadeavastustest ka laiemalt. Juba Vana-Kreeka ja Vana-.Rooma kaupmehed tegid reise Indiasse ning Hiinasse, norra ümberasujad jõudsid keskajal Põhja-Ameerikasse umbes 1000. aasta paiku, Marco Polo ning tema kaasaegsed kaupmehed ja misjonärid reisisid kolmeteistkümnendal sajandil läbi Aasia, Ibn Battuta tegi retki Aafrika islamimaadesse, Euroopasse ning Aasiasse neljateistkümnendal sajandil ja Mingi-perioodi hiinlased merereise India ookeanil viieteistkümnenda sajandi algupoolel –  kõik need koos avardasid mainitud ühiskondade geograafilist silmapiiri, kuid ainult ajutiselt. Raamatus tutvustatakse erinevate kultuuride ettekujutusi maailmast, mis aitab selgitada järgnenud suuri ekspeditsioone ja neile pandud ootusi.
Raamat sisaldab rohkelt kaarte, jooniseid, kronoloogilisi tabeleid ja registreid.

Tauno Vahter