Ilusa elu maa viimane diiva

Ajaleht Raamat nr 4

Itaalia on üldiselt tuntud kui glamuuri ja ilusa elu maa. Päikeseline ilm, napoli laulud, pasta, kiired autod ja ilusad naised näikse sellega lausa vältimatult kokku käivat. Aga ometi ju mitte ainult. Lisaks rikkale kirjanduspärandile ja pikale ajaloole on Itaalia endiselt ka suur filmimaa. Mis aga sealses filmielus toimub, pole isegi vaatamata nõuka-aegsetele suhteliselt soojadele suhetele siinkandis kunagi eriti palju teatud. Ning mitte üksnes siin, vaid tegelikult kogu maailmas.


Armastatud näitlejanna
Ometi olid asjad kunagi teisiti. Kunagi, kui kogu maailma kinoekraanidel oli sageli näha üht oma aja suurimat seksisümbolit ja tõenäoliselt üht kõigi aegade tuntuimat itaallannat üldse, Sophia Loreni.
Sophia Loren on üks viimastest filmidiivadest, kes on pidanud andma teed noorematele oma vanuse ja filmimaailma ühe suureneva vaheldusjanu tõttu. Ta pole pidanud läbi elama selliseid skandaale nagu Marilyn Monroe ja paljud teised, kes kadusid avalikkuse silmist rohkem või vähem traagilisel viisil oma karjääri tipul olles. Kuid ometi pole sensatsioonilised sündmused need, mis annavad aluse Sophia-suguse armastatud, vihatud, palju kõnealuseks olnud ja siiski armastatud näitlejannakuju sünniks. Vahel piisab vähestest komponentidest, et kujuneks välja huvitav süžee.


Itaalia võrdkuju
Loren andis ainet loole, mis sisaldas kõiki elemente, et saada tähenduslikuks. Kuuskümmend aastat elu Itaalias, mille sisse jäid fašism ja sõda, sõjajärgne madalseis ja niinimetatud majandusime kuni tänapäeva iseloomustava kriisini. Kuuskümmend aastat filmikunsti teenistuses ja avalikkuse eest kirglikult kaitstud isiklik elu. Kannapöördeid täis eksistents, mida juhtis ülisuur tahtmine jätta selja taha “minevik, mis ei taha kaduda”, lapsepõlves saadud sügavad haavad.
Loren on viimane diiva ka seepärast, et ka füüsiliselt meenutab ta nüüdseks kadunud vahemeremaalist, päikselist ja maalähedast Itaaliat, mis jätkab praegugi teistsuguse identiteedi otsinguid. Tema on selle otsingu võrdkuju. Ta noorusaja lopsakad kehavormid pole enam nii väljavoolitud. Kõneintonatsioon on kaotanud oma algse rahvapärasuse ja omandanud ladusa lihvituse. Tema populaarsus on loonud ühendava silla Napoli kitsaste tänavate ja Viienda avenüü või Los Angelese vahele. Teda ümbritsev maailm väljaspool ta koduseinu sarnaneb pigem diplomaatiliste ringkondadega kui vana hea kärarikka Cinecittàga.


Illusioonide masinavärk
Tänapäeva filmidiivad erinevad mineviku omadest, isegi nendest, kes andsid tooni mitte nii ammuses minevikus. Uued tähed on palju radikaalsemate muudatuste tulemus kui toonastes grimmitubades ettevõetu. Kui Rita Hayworthil raseeriti juustepiiri, et ta otsaesine näiks kõrgemana, siis tänapäeval rändavad ilukliinikutest võtteplatsile suured kogused silikooni, sajad skalpellid vormivad profiile ja näojooni, üha enam on Mefistosid, kes tõotavad ilu ja igavest noorust. Kino, unistuste ja illusioonide masinavärk on muutunud väsimatuks eriefektide sepistajaks näitlejannade kehadel.


Reisiseltsiline Loren
Käesoleva raamatu peategelaseks on Sophia, aga siin astuvad üles ka ema Romilda, perest eemalolev isa Riccardo, siin kirjeldatakse kahekümnendaid ja kolmekümnendaid aastaid, sõda, naiserolli muutumisi, meessoo esindajate nõudmisi ja jõupoliitikat, peret, millest näitlejanna pärineb, Pozzuolit, Napolit ja selle tahtmist elada igaveses “kaunis päevas”. Loreni vaadeldakse seltsilisena reisil, mida Itaalia ühiskond endiselt jätkab, teadmata täpselt, kuidas ja kus see kord lõppeb.
Raamatus räägitakse tema filmidest ja tegelaskujudest, aga eelkõige temast endast filmisündmuste keerises, mis kord ennetavad, kord kopeerivad tegelikkust. Siin on juttu ka sellest reaalsusest endast ja seda kogenud inimestest. Kaks filmilinti, mis kulgevad rööbiti, aeg-ajalt omavahel ristudes. Sophia sulatab need kokku üheks terviklikuks filmiks, inimlikuks komöödiaks, mille peategelaseks on tema ise, vahetevahel sellest ise teadlik olemata.



Mihkel Mõisnik