Ühe Siuru-suve kaunis saladus

Ajaleht Raamat nr 4

Marie Underi ja Friedebert Tuglase kirjavahetus


Eesti kultuuriliselt üks loovamaid kevadeid puhkes aastal 1917. “See aeg oli meile antud õnnelik olla, joobuda vabadusest, armastusest ja looduse ning kunstiilust, sest kurjal päeval pole seda üpriski mitte,” meenutas Henrik Visnapuu.
Koos kirjandusega nautisid toona erakordselt populaarsust ka kirjanikud, kes enese reklaamimisel tähelepanuväärselt kõrget taset näitasid. Mõistagi olid need noored kirjandusse tulijad, kes Tuglase kui nende hulgas ainsa kogenud tegija initsiatiivil lõid uue rühmituse Siuru. Seda läinud sajandi kirjanduslikest rühmitustest üht kõige legendaarsemat on meenutatud, taasavastatud, uuritud. Tundub, et midagi märkimisväärset pole enam leida. Ja siiski on üht Siuru-suve kaunist saladust kaua peidus hoitud.
Käesolevas raamatus avaldamisele tulevad kirjad on teineteisele kirjutanud kaks eesti väljapaistvaimat kirjanikku. Nende kirjavahetus sai alguse 1917. aastal, viimane kiri on aastast 1971.
Kirjutamisest on möödunud üle kolmveerand sajandi. Väike osa kirjadest on pikemat aega olnud uurijatele avatud kasutamiseks Eesti Kirjandusmuuseumis, mõned kirjad on avaldatud Artur Adsoni koostatud “Marie Underi eluraamatus” (1974). Kirjavahetuse algus oli kaua peidetud. Ometi mitte nõnda hoolikalt, et igaveseks kaotsi jääda. Pigem niiviisi peitu pandud, et oleks võimalik leida, kui need on oodanud oma aja, et saada kirjanduseks.
1917. aasta varasuvel kirjutas mitte enam väga noor 31-aastane mees mitte enam väga noorele naisele: “Olen nii tihti igatsenud suurt armastust. Kas ta ongi nüüd tulnud?”
Aastal 1933 avaldas Friedebert Tuglas Marie Underi juubeliks Loomingus loo paljutähendava pealkirjaga “Rõõm ühest sõprusest”. See oli iga sõna kaaluva Tuglase puhul pisut erandlik kirjatöö, pigem mälestus kui essee. Kirjutatud ühest kõigile, sisaldas see ka peidetud kirja ühele.
1936. aastal tervitas Marie Under Tuglast 50. juubeli puhul vastumeenutuse või värsskirjaga: “Tõesti, ammuks… kas see polnud alles eile?”
1943. aastal, sõja ajal, saatis Tuglas Underile 60. sünnipäevaks päevakohase pidulikkusega ja suure soojusega sõnastatud tervituskirja, korrates, kuivõrd ta tunneb rõõmu olla suure ande kaasaeglane ja tohtida teda ta tähtpäeval sõbrana tervitada.
1970. aasta lõpul kirjutas peaaegu pime mees – Friedebert Tuglas, kes oli hiljuti rohkem kui poole sajandi pikkuse kooselu järel matnud suvel oma abikaasa, raugakäega Rootsi oma noorusekaaslastele Marie Underile ja Artur Adsonile veerandsaja aasta järel pika kirja, jumalagajätuks. See kiri ei olnud määratud üldsusele, ent Artur Adson avaldas Tuglase viimase kirja juba mõne aasta pärast “Marie Underi eluraamatus”.
Rootsi põgenedes võttis Marie Under kaasa olulisemaid kirju, sealhulgas ka enamiku Eduard Vilde, Artur Adsoni, Ants Laikmaa ja Friedebert Tuglase kirjadest. Mahajäänud kirjavara ja käsikirjad, mis jäid Adsoni ja Underi koju, anti 1946. aastal Kirjandusmuuseumisse. 1996. aastal jõudis Stockholmist Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuriloolisse arhiivi säilitamiseks Marie Underi ja Artur Adsoni arhiiv, sealhulgas Tuglase 1917.–1918. aasta kirjad.
Marie Under ise ei olnud nii hoolas kirjasaatja kui ta korrespondendid. Ta varaseid kirju on õieti üsna vähe säilinud. Underi kirju Tuglasele on hoolega peidus hoitud ja nende olemasolust ei olnud midagi teada, kuni Tuglase surma järel selleks määratud riiklik komisjon arhiivmaterjali arvele võttis. Ümbrik kirjadega leitud Tuglase toast raamaturiiuli tagant tapeedi vahelt.
Elo Tuglase on 7. jaanuaril 1954 päevikusse kirjutanud: “Muide, mida teha “MU” kirjadega? Päästsin need – aga?” Ei sõnagi, kust ta need päästis. Või mida ütles Tuglas. Kuid emb-kumb pani kirjad riiuli taha varjule, et anda veel kellelegi võimalus need ühel päeval leida. Ümbrikule, mis kirjade juures tänagi seisab, on kirjutatud Elo Tuglase käega: “Päästsin Hiiglaneitsi M. U. kirjad. Tuglasele otsustada.”
*
Marie Underi ja Friedebert Tuglase kirju, käsikirju ning fotosid säilitatakse Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuriloolises arhiivis.


Rutt Hinrikus,
raamatu koostaja