Väikese ajaloo suured tegijad

Ajaleht Raamat nr 4

2003. aastal kuulutas Ühendus Eesti Elulood koos Eesti Kirjandusmuuseumiga välja eluloovõistluse “Minu elu Saksa ajal”, pidades silmas mälestusi mitte sõja-ajaloost, vaid elu olmelisemast poolest: perekonnast, tööst, ümbrusest, eluolust. Kokku laekus kirjandusmuuseumile 196 tööd, raamatusse “Sõja ajal kasvanud tüdrukud” on neist valitud 25.
Hiljem sündinud põlvkonnad pole kogenud nii dramaatilist noorust, kuid nagu Eesti Kirjandusmuuseumi teadur, raamatu koostaja Rutt Hinrikus märgib, ei ulatanud sugugi kõik “suure ajaloo” sündmused igapäevast, sõja ajal üsna takerdunud elu elavate inimeste vaatepiiri.


“Väikeseks ajalooks” on hakatud nimetama inimese individuaalse eluloo sündmusi. Asetudes suure ajaloo taustsüsteemi, peaks ideaalis moodustuma tervikpilt kogu perioodist.
Rutt Hinrikus: Suurest osast ajaloosündmustest on võimalik saada üsna kompaktne teave. Samas ei usu ma, et kunagi tuleb aeg, mil kõik inimesed hakkavad ajaloost ühel ja samal viisil aru saama ja tõlgendama. Seepärast on objektiivse ülevaate saamine problemaatiline. Mis on objektiivne? Alati võime küsida: kelle jaoks objektiivne? kelle seisukohalt? Kui me räägime objektiivsest ülevaatest, siis räägime sageli vaid objektiivsusest kellegi jaoks. Kuigi – tasakaalustatud vaade eri külgedest peaks olema võimalik.”


Mälestusi lugedes imestasin ja imetlesin inimeste elujõudu ja tugevust. Umbes nii: läksin üle põllu, mind hakati tulistama, jooksin ära metsa ja et seal kasvas palju seeni, siis korjasin õhtusöögiks neid…Või on see šokis mälu enesekaitse?
See ongi enesekaitse – mitte tarduda, mitte jääda šokki, vaid tegutseda, minna edasi. Muidugi on see elujõud. Nõrgad ja jõuetud kardavad mäletada. Lugege erilise saatusega inimeste lugusid, suuri traumasid üle elanud inimese mälestusi – nad ei hala, nad annavad tunnistusi. Mälus on imeline jõud.


Ühendus Eesti Elulood on koostöös Kirjandusmuuseumiga kogunud Eesti rahva mälestusi juba peaaegu kakskümmend aastast. Kui palju raamatuid on sellest kogumistööst ilmunud?
Kirjandusmuuseumi esimene üleskutse elulugude jäädvustamiseks ilmus 1989. aasta hilissuvel. Ühendus Eesti Elulood asutati 1996. a ja sellest peale on korraldatud elulugude kogumist eluloovõistluste raames. Kirjastuse Tänapäev väljaandel on ilmunud aastatel 2000–2003 “Eesti rahva elulood I–III” küüditatute mälestuste raamat “Vaikimise väraval”(2001) ja nüüd “Sõja ajal kasvanud tüdrukud”.
Enne koosöö algust kirjastusega Tänapäev avaldas Kirjandusmuuseum 1997. a Eve Annuki kogutud ja koostatud naiste elulugude raamatu “Naised kõnelevad” ja 1999. a minu koostatud Siberi-lugude valimiku “Me tulime tagasi”. Kolmandana ilmus nn väikeste Eesti elulugude seerias koostöös Maalehega elu ja armastuse ja seksi teemaline eluloovalik “Kured läinud, kurjad ilmad”, mille koostaja Merle Karusoo tõi lavale ka samanimelise menuka näidendi.


Kellele need raamatud mõeldud on?
Inimeste elulood on omamoodi peegel, kuhu vaadates näeb oma aega ja maailma. Olen paaril korral juhtunud Delfis lugema, kuidas noored jagavad oma lugemismuljeid Eesti rahva elulugudest, kinnitades, et nad poleks kunagi uskunud, et elulood on nii huvitavad.
Parimad elulood ühendavad dokumentaalkirjanduse elutruuduse ja ilukirjandusele omase sündmuste tihendatuse ja väljenduslikkuse. Olevik muutub varem või hiljem minevikuks ja minevik on alati mitte ainult isiklik, vaid ka ühine.
Varem või hiljem saame paratamatult kokku just minevikus.


Mari Karlson