Kuidas kasvas Käpipuu

Ajaleht Raamat nr 6

Kuidas sündis Käpipuu? Sellele konkreetsele küsimusele oskab ehk vastuse anda Marii Ingriin, kes toda tegelast kuue aasta eest kohtas.
Meie võime püüda lähemalt selgitada, mil kombel said teoks näidend ja raamat, mis kannavad ühist pealkirja “Käpipuu vennaskond”.
Saame vaid üldjoontes seletada, kes on selle iseäraliku tegelase poolt asutatud vennaskonna liikmed ja millega nad ametis on.
Marii Ingriin Saaremäe oli kolmeaastase tirtsuna külas vanavanemate juures.
Nimelt seal sai teoks esimene kohtumine. “Meil on maal Käpipuu. See on puu, kellel on hästi palju käsi. Ta muudkui käib ja käpib teisi puid ja loomi ja igasuguseid asju,” teatas tüdruk saladuslikult. “Vahel käib linnas papleid ka käppimas.”
Kas Käpipuu käpib niisama või on selle ebatüüpilise käitumise tagamaad hoopis laiemad, jäi tollal vastuseta. Nüüd lõpuks saame selles selgust. Kõndivad ja kõnelevad puud pole ju kuhugi kadunud.
Kuidas asi edasi arenes, ei ole enam nii selgepiiriline. Midagi jäi aga kindlasti õhku ning alateadvusse ja see viis niikaugele, et mõned head aastad hiljem ilmus Käpipuu taas lagedale ning tõi kaasa veel terve portsu omalaadseid tüüpe.


Lilled ja linnud ja puud ja seened…

Kuna selgus, et kirjutatava jutu kangelased elavad metsas, oli autoritel vaja esmalt aru saada, mis need puud ja loomad ja linnud ja lilled ja seened päriselt on. Sest just nemad on Käpipuu kõrval
lastejutu peategelased.
Linnastunud lugejale võib see maailm olla kohati koguni võõras, ent kui sügavamalt järele mõtelda, siis ikka oleks nagu natuke oma ka. Ja selles maailmas elavad, tegutsevad ja seiklevad tüübid on üpris meie moodi, ehkki nad väliselt mitte sugugi meile ei sarnane.
Juttu mahuvad plahvatused, nähtamatuks muutumised, pantvangidraama ja muu säärane, mis seikluslugudes kajastust leiab.
Käpipuu vennaskond asutatakse võitluseks metsavaraste vastu.
“Kogu inimeste elu on metsaga seotud, kõik me oleme metsaelanikkude järeltulijad. Ja nüüd nad raiuvad ja varastavad ega mõtle üldse, mida nad sellega korda saadavad,” ütleb üks tegelastest, professor Habepea.


Vennaskonnatäis omalaadseid tüüpe

Siinkohal on aeg ära nimetada ka teised olulisemad tegelased, sest eks oleme lugejat juba küllalt intrigeerinud nende ümbernurga mainimisega.
Kõigepealt ehk nende päritolust.
Mõned aastad tagasi, kui kaheksaaastane Kevin Saaremäe teatas, et tal on keldris päris oma sõber Koll ja üheksane Karl Robert Saaremäe tegi juttu luulehingega pahurast tüübist, kelle nimeks sai hiljem Külmking, ei osanud kumbki meist arvata, et need tegelased kauemaks elama jäävad.
Seoses Käpipuuga meenusid nad taas. Kui mingil hetkel tuli neist juttu kunstnik Vadkaga (Vadim Fomitšev), teatas ta nagu muuseas, et temal on ka paar sellist iseäralikku tegelast. Ja samuti lapsepõlvest pärit. Veerev Munamees ja professor Habepea.
Nüüd lähemalt tegelastest. Esmalt tooksime välja tüübi, kes on valge ja ümmargune ja “vahel kõnnib ja vahel veereb” ja kelle nimi on Veerev Munamees. Lühendatult Vemm. Tema ja Käpipuuga on algusest saati mestis professor Habepea, kes näeb välja nagu kõndiv ventilaator ja kes “teab igasuguseid asju”.
Neile oponeerib kõige suhtes skeptiline ning alatasa virisev Külmking. Et keegi peab ka korra majja lööma, selle eest seisab hea röövel Rull. Ta on küll röövel, ent – pandagu tähele! – ta on maheröövel. Ja muidugi ei saa unustada Käpipuu väikest õde, istikut, kelle nimi on Käpik.


Päris oma Karlsson

Igal juhul on pea kõik tegelaskujud pärit kellegi lapsepõlvest, kunstlikult välja mõeldud pole neist keegi.
Me nimelt usume, et ligilähedaselt säärased tüübid eksisteerivad meie kõigi minevikus. Iseasi, kas me neid mäletame. Mis veel kurvem – kas me tahame neid mäletada. Ega siis ainult Väikevennal polnud oma Karlsson või Anul oma Sipsik.
Üldiselt tahame raamatuga äratada üles killukese meie endi lapsepõlvest.
Ja tahame tekitada huvi meid ümbritseva looduse vastu, nii pretensioonikas, kui see soov ka ei paistaks. Meie jaoks oli just see valdkond väga põnev ja sooviksime meelsasti säärast kogemust ka teistele.
Ega rohkemat sisu kohta teada saagi anda, sest mis huvi on siis veel raamatut lugeda. Vast ainult niipalju, et suurepärase töö on teinud kunstnik Vadim Fomitšev, kes kõigile tegelastele visuaalse kuju andis. Tema hoolel on kogu asjade kulg varustatud suurepäraste illustratsioonidega.


Üllar Saaremäe

Rünno Saaremäe