Paralleelsirged

Ajaleht Raamat nr 6

Tihti tundub mulle, et Eesti kirjanikud, kirjastajad kulgevad oma tegemistes justkui paralleelsirgetel.
Kirjanikud seletavad, kuidas neil pole võimalik kirjutada, sest riik ei toeta loomisprotsessi piisavalt. Ometi toetab Eesti Kultuurkapital neli korda aastas kirjandust ja kirjanikke kokku 14 miljoni krooniga. Vähe? Kuidas võtta.
Samas ei peaks kirjanduse sihtkapital olema sotsiaalabi fond (arvutiostu-rahakoht), vaid just loomingut, sealhulgas raamatute väljaandmist toetav asutus. Muidu võib ju loomingut toetada ja toetada, aga kui see ikka välja antud teoseks kohe kuidagi ei vormu, on tegemist jälle asjatult kulutatud rahaga. Ning ma ei näe mingit põhjendust, miks toetatakse haruharva kirjanduse sihtkapitalist elulugude , teatmeteoste ja ajalooraamatute kirjutamist ja kirjastamist.
Sain hiljuti teada, et nõukaajal maksti ühe romaani eest autorile keskmiselt 5000 rubla. Palk oli siis ca 150 rubla. Sellise hinnasuhte kohaselt peaks praegu ühe romaani eest maksma ca 300 000 krooni. Ma ei tea, kas kellelegi on nii palju makstud, Tänapäev küll ei ole. Põhjus on väga lihtne, kümneid kordi korratud: väikese tiraaži korral (kuni 1000 eksemplari) ei ole lihtsalt võimalik autorile nii palju maksta.
Nii et tegelikult saame kirjastajatena aru vanema põlvkonna kohatisest mineviku-õhkamisest.
Küll aga tahan vastu vaielda Arvo Valtonile, kes 28. aprilli Sirbis kirjutab: „Eesti kirjastustes pole tegelikult rakendunud rahvusvaheliselt toimiv copyright’i süsteem, ei levi ka kirjanduslike agentide tegevus.”
Võin küll kinnitada, et minule teadaolevates kirjastustes (ja neid polegi nii vähe) rakendatakse korralikult autoriõigust  nii eesti kui välisautorite suhtes. Teisiti ei saagi üks korralik kirjastus tegutseda.
Mis puutub kirjanduslikesse agentidesse, siis on riigi rahastamisel olemas Eesti Kirjanduse Teabekeskus, kes meie kirjanikke maailma peaks viima. Nende ingliskeelsel koduleheküljel on pikk artikkel ka Arvo Valtonist, ülevaade tema loomingust jne.
Külla aga näeb iga kirjastaja maailma suurimal Frankfurdi raamatumessil peaaegu olematut huvi eesti kirjanduse tõlkimise vastu. Ilmselt lihtsalt ei ole nii säravaid teoseid välja pakkuda. Sest neid pole kirjutatud. Nagu on eelmise aasta kirjandusloomingu kohta tõdenud näiteks ka Märt Väljataga või Udo Uibo.
Mis siis kirjastajal üle jääb? Ikka tõlketeos. Tänapäeva kirjastusel moodustavad tõlketeosed aasta raamatuhulgast tubli kolmveerandi. Ning ülejäänud eesti autorite veerandisse mahuvad peamiselt laste- ja noortekirjandus (sest korraldame ise vastavaid konkursse, otsime ja leiamegi uusi autoreid) ning eesti mitteilukirjandus (teatmeteosed, ajalugu jne). Ja ongi kõik.
Ilmselt seepärast kutsutaksegi kirjastajaid kirjandusüritusele peamiselt raamatuid müüma. Telki või õue laua taha seisma, kust heal juhul ka päeva jooksul mõni raamat ostetakse, peamiselt küll kirudes, et küll need raamatud ikka on kallid. Samal ajal, kui kirjanikud oma tähtsaid kirjandusasju arutavad.
Vahel võiks ju omavahel ka võrdsete partneritena kokku saada, mitte vaid vastastikku kiruda, nagu mul vist seegi kord välja tuli.


Tiina Tammer