Provintsis podiseb ja keeb

Ajaleht Raamat nr 6

Nagu teada, on pea kõiki krimikirjanikke ahvatlenud suurlinna patuse sagina kõrval ikka ka provintsielu, nii-öelda kliinilised tingimused, kus ruumi on võimalik tõeliselt sulgeda, jätta kõrvale võimalikult palju juhuslikke asjaolusid ning näidata inimhinge pimedamaid soppe pealtnäha idüllilises, puhtas, kuid ohtratest sisepingetest tiines keskkonnas. Ei ole siin erand ka Boriss Akunin, kellel pole Erast Petrovitš Fandorinist olnud küll ning härra riiginõuniku kõrvale astub ka „provintsidetektiiv” nunn Pelagia.
Pelagia on kloostrikoolis kirjandus- ja võimlemisõpetaja, üsna vagase loomuga noor nunn, kelle analüütilise mõtlemise võime annab silmad ette mitmetele päris-detektiividelegi. Pelagia pole päris miss Marple, temast on ta liikuvam ja uurivam, ega ka vend Cadfael, kellest ta on märksa vähem elukogenud. Küll aga tundub tema kodukant Zavolžsk kohati päris Midsomeri moodi kiskuvat, sest provintsis näikse juhtuvat mõndagi kriminaalset ning „Pelagia ja valge buldog” ei ole Akunini ainus Pelagia-lugu. Järgnemas on praeguse seisuga vähemalt „Pelagia ja must munk” ning „Pelagia ja punane kukk”.
Paistab, et Pelagia kuju on autoril tekkinud paljudest Fandorini-lugudes esinenud naistest, kellest autor on noppinud sobivaid iseloomujooni ja omadusi, need siis nunnarüüsse rõivastanud ja suurilma kärast eemale saatnud.
Võib-olla on Akuninil ka Venemaa kohta veel midagi ütlemata jäänud, mis aina rahvusvahelisemaks muutuvatesse Fandorini uurimistesse enam ei mahu. Sest eks toimu ju järgmine Erast Petrovitši lugu hoopis Jaapanis ja ülejärgmise, veel kirjutamata müsteeriumi tarvis on autor parajasti materjali kogumas Ameerikas. Kuid millised poleks ka ta motiivid Pelagia kuju ja uue raamatusarja loomiseks, õnnestunud on see igal juhul. „Pelagia ja valge buldog” oleks nagu Fandorini juhtum, aga ei oleks ka: lugedes on kõik nii tuttav, kuid ometi meeldivalt teistmoodi. Maa-olustik meenutab tuntavalt Tšehhovit, kellest on vist Vene kirjanikel (õnneks) täiesti võimatu mööda pääseda, elu vägeva jõe ääres asuvates sumbunud õhuga provintsilinnakestes on koomiline, aga siiski kuidagi armas. Küllap see siis umbes selline oligi. Tegelased aga, iseäranis kõrvaltegelased, kelle loomise peale Akunin on eriti suur meister, on kuidagi koduselt veidrad, kuid sümpaatsed; nemad võinuks pärineda ka näiteks Ilfi ja Petrovi sulest.
Kõik see kokku tähendab jälle tükki mõnusat lugemist kõigile, kes Akuninit hindavad. Ja kangesti tahaks loota, et Pelagia mahub veel lahedasti oma kolleegide-harrastusdetektiivide sekka.


Mihkel Mõisnik