Elme Väljaste “Täiesti täisealine”

2004 juuli-september

Täiesti täisealine


Kunagine raadioajakirjanik ja praegune ärinaine Elme Väljaste on kirjutanud kolme aasta jooksul viis raamatut: “Kiusatus”(2002), “Kimbatus”(2003) ja “Kahetsus”(2004) moodustavad triloogia naispeategelase Helena elust; “Kordussaade”(2003) annab tõsielupildi Eesti uusrikaste linnajao sekeldustest. Selle aasta augusti lõpus ilmuv “Täiesti täisealine” on aga noorsooromaan 18-aastase tütarlapse iseseisvumisest Saksamaal lapsehoidjana palka teenides. Elme Väljaste romaanid on elulised ja lugejate seas väga populaarsed.


 


Vastab Elme Väljaste


 


Miks üldse hakkasite romaane kirjutama?


Olen olnud terve elu omaette mõtiskleja, kõrvaltvaatleja, peensusteni nähtu kirjeldaja, ka teiste inimeste õnne või valu endast läbilaskja. Olin salaja unistanud, aga mitte julgenud alustada raamatu kirjutamist. Ühel hommikul, see oli 7. novembril aastal 2001, käisin energiapilte maaliva Salme Allikheina juures. Proua joonistas oma nägemust, nuttis, naeris, kurtis külmavärinaid. Rasvakriit jättis paberile täispurjes laeva, vormusid teokarbid, milles väikesed lapsukesed sees. Ta olla näinud minus loovust. Koju jõudnud, istusin otsustavalt arvuti taha ja kirjutasin veel samal päeval oma esimese raamatu esimesed read. Küllap oli tahe minus nii suur, et nüüd on neid “lapsukesi” kokku juba viis.


Kui palju kirjutamisainet leiab väikese Eesti igapäevaelust?


Ainult siit ma ideid ammutangi. Õnneks olen elanud algul Pääskülas ja nüüd elan Pirita-Kosel. Individuaalrajoonid oma aiakeste ja kardinatega varjatud akendega on mälestustesse jätnud ülimalt huvitavaid fantaasiamänge. Piisas vaid näha uhket valmivat individuaalelamut, mille teist korrust ehtis poolkaares toretsev rõdu, nööril lehvimas roosad stringid ja muu kuivama pandud intiimpesu, kui käivitus fantaasia: kui selles majas elaks näiteks Enn Kõvamees… Nii sündis “Kordussaade”.


“Kimbatuse” kõige suuremaks väärtuseks (iseenda jaoks) pean kahe aidsihaige noormehe puhtsüdamlikku jutustust elust enne ja pärast haigestumist. Põimisin nende elulood raamatukangelase Helena saatusega. 


Millised teemad on teile eriti südamelähedased?


Inimsuhted ja meid ümbritsev elu. Ühesõnaga – tänapäev.


Kuidas suhtuvad teie kirjutamisse pereliikmed?


Väga hästi. Kui mul kirjutamise vaim peale tuleb, siis pestakse nõud ja niidetakse muru ilma minutagi. Tütar Helena aitas tublisti kaasa nüüd ilmuva “Täiesti täisealine” kirjutamise juures, rääkis omi lugusid ja oli ka käsikirja esimene lugeja. Poeg Härmo on hellitusnimeks saanud arvutigeenius – mul on olemas kõik võimalused kodus või ka üksikul saarel kirjutamiseks. Abikaasa Vellot kutsun finantsgeeniuseks – ilma tema abita poleks olnud kõigepealt neid lapsi ja seejärel kõike muudki.


Kui palju olete tuttavate käest saanud pahandada, et olete nende elust justkui maha kirjutanud?


Mitte kordagi. Kõik, kellest olen kirjutanud, on rääkinud täiesti vabatahtlikult. Kasutatud pole mitte mingisuguseid piinamisvahendeid. Ainus relv, mida oman, on raadiomajast enam kui kahekümne aastaga omandatud oskus inimesi küsitleda ja jutustama panna. Rääkida soovijaid on paraku rohkem, kui ma kuulata ja kirjutada jõuaks. Kummaline on hoopiski see, et täiesti võhivõõrad lugejad on tagasisides maininud, et see või teine lugu oleks just nagu nende elust maha kirjutatud. Ju siis olen tabanud eestlasele tüüpilisi olukordi ning probleeme.


Mil määral ja millist kriitikat talute?


Mõtlen vahel, et kellele võiksin jalgu jääda või halba teha, kui kirjutan Eesti elust nii nagu mina seda näen? Ometi kardan õelat ja kurja kriitikat. Õnneks pole sellist õieti olnudki ning loodan, et ei tulegi. Lahmivat, ühest leheküljest saadud muljet poleks õiglane paberile panna.


Mis on järgmise raamatu teema?

Oli vihmane ja külm suvi. Inglise vormirõivaid, mida müün igapäevaelus kataloogi abil, tellitakse suvekuudel vähem. Niisiis oli mõnus mõnel päeval hommikust õhtuni segamatult kirjutada. Kui Tänapäev pole minust veel tüdinenud, siis kuulete enne külma tulekut, millest praegu pooleliolev raamat jutustab.