Rohkem ilusaid raamatuid

2004 juuli-september

Iga raamatut kirjastama hakates mõtleme, kuidas sellest ilus raamat vormida.


Aga milline on ilus raamat?


Ilusas raamatus on kõigepealt korralikult tõlgitud-kirjutatud-toimetatud tekst. See on vastavalt oma laadile paigutatud sobivasse maketti. Vajaduse korral juurde lisatud korralikult skaneeritud ja puhastatud fotod, joonistused, muud illustratsioonid. Teksti küljendamisel on järgitud elementaarseid reegleid: üksikut rida ei tõsteta järgmise lehekülje algusesse, välditakse ebasoovitatavaid poolitusi jne.


Ja siis kaas, see kõige silmatorkavam osa raamatust. Kiri, värvid, illustratsioonid, paigutused, kõik peab kokku mängima ja terviku moodustama. See ei ole ainult maitse küsimus, vaid eelkõige kujundaja professionaalsus, mis tegelikult algab lihtsate algtõdede järgimisest ning areneb samm-sammult paigutusest raamatukunstiks. Algul peas, edasi juba paberil, arvutis. Ainult lihtsast käsitööoskusest ei piisa. Raamatuga peab leidma oma suhte, kujundusse peab panema oma sädeme. See peab edasi kanduma ka trükikotta, sest lõpptulemuse määravad ikkagi trükimasinad.


Raamat on kollektiivne looming. Selle kõige tundlikum lüli on kujundaja, kõige kriitilisem kirjastaja, kõige tehnilisem trükkija.


Ja mis raamatule kujundust planeerima hakates selgub? Raamatukujundajaid on Eestis väga vähe, tippkujundajad veel vähem. Viimased on muidugi väga hõivatud. Mõned noored ja lootustandvad küll oskaksid, kuid ei pea kinni tähtaegadest, veavad alt ja keeravad lõpuks kiirustades vaid mingi käki kokku – lootuses, et ehk läheb läbi. Teised andekad noored teenivad reklaamibüroodes mitu(kümmend?) korda rohkem kui raamatut kujundades, lubades endale aastas paar-kolm korda luksust kujundada mõni ilus raamat. Kunstiülikoolis tuli sisse liiga pikk vahe, enne, kui taas on hakatud raamatukujundajaid kaasaegsel tasemel koolitama. See on aga pikaajaline protsess.


Väga soiku on vajunud ka võistlused “25 kaunimat raamatut” ja “5 kaunimat lasteraamatut”. Ei ole seda oma südameasjaks võtnud Kultuuriministeerium ega Eesti Kirjastuste Liit. Vaid Eesti Kujundusgraafikute Liidu paar missioonitundega kunstnikku koos Eesti Rahvusraamatukoguga üritavad võistlust mingilgi moel elus hoida. Võrdluseks olgu lisatud, et Leedu kaunimate raamatute võistlust organiseerib kultuuriministeerium koos kunstnike liidu ja kunstiakadeemiaga. Peapreemia oli näiteks 2003. aastal 3000, teine preemia 2000, kolmas 1250 litti. Kümme järgmist parimat said igaüks 375 litti. Lisaks eripreemiad Leedu Kunstnike Liidult ning noore raamatukunstniku preemia Vilniuse kunstiakadeemialt. Ja kõigele krooniks ilus kataloog kaunitest raamatutest.


Meie “kataloogiga”, mis hõlmab 2002. ja 2003. aasta võistlusi, on nii, et selle klammerdatud brošüüri väljaandmiseks pidi abi otsima Papyruse paberitarnijatelt, Greifi trükikojalt, Apollo Raamatumajalt. Ning nad kõik on lubanud aidata. Sest kultuuriministeerium poolt eraldatud 5000 krooniga küll kuidagi hakkama poleks saanud. See, et taolist võistlust riiklikult ja erialaliitude kaudu ei aidata, tähendab, et raamatukunsti nad ei väärtusta. Huvitav, miks küll? Polegi aru saanud.


Nii see ring sulgubki.


Aga kõik me tahame osta, kinkida, lugeda või lihtsalt vaadata ilusat Eesti raamatut.


TIINA TAMMER