Kehale kirjutaja

2004 juuli-september

Jeanette Winterson on autor, keda tänapäeva briti belletristikas võiks nimetada mänguriks kirjandusväljal. Ta armastab eksperimenteerida nii oma loo edasiandmise viisi kui ka keelekasutusega. Keel ise pakub välja võimalused, autori sõnadevalik on lõpuks see, mis tema loo vastupandamatuks teeb, ja õigeid sõnu valida see naine oskab. Ta on teravmeelne, isikupärane ja leidlik sõnade sepistaja, kelle romaanide tekstid hõljuvad kusagil proosa ja poeesia vahepeal.


Jeanette Winterson on sündinud 27. augustil 1959. aastal Manchesteris ning kasvanud üles Lancashire’is tõsiuskliku nelipühilaste perekonna ainukese adopteeritud lapsena. Kodus, kus ei loetud midagi peale piibli ja postimüügikataloogide, taheti temast kasvatada nelipühilaste kogukonna misjonäri ning jutluste kirjutamisega alustas ta juba kaheksa-aastaselt ja kaheteistaastaselt jutlustas tänavanurkadel.


Kirja pandud jumalasõna ilmutas end Jeanette’i koduski. Terve maja oli õpetuse- ja tarkusesõnu täis riputatud. Leivakoti peale oli ema käsi kirjutanud “Inimene ei ela ainult leivast”. Välitualetis oli püstiseisjate kõrgusel kiri “Ära viivita Issanda käsu järgi käies” ja istujate jaoks “Issand teeb su sooled libedaks kui sulavaha”. Raamatukoguraamatud ema muretsema ei pannud, need pidi laps paari nädala pärast tagastama. Küll aga tegi talle suurt muret igasugune lähedasem ja püsivam kontakt ilmaliku kirjasõnaga. Nii pidigi Jeanette raamatud oma madratsi alla peitma. Tavapärases suuruses pehmekaanelisi raamatuid mahtus sinna seitsekümmend seitse tükki ühe kihi kohta. Ei läinud aga kaua aega, kui voodi oli laele liiga lähedale kerkinud ja ema asjast aru sai. Raamatud said tuleroaks.


Teistsugused raamatud ja teistsugune elu oma haaret aga ei lõdvendanud ning Jeanette Winterson lahkuski kodust 15-aastaselt, kui tuli ilmsiks tema armusuhe tüdrukuga, kelle ta oli kõigepealt usku pööranud. 1978–81 õppis ta Oxfordis St Catherine’s College’is inglise keelt ja kirjandust. Pärast ülikooli läks Londonisse õnne otsima ja õnn tuli tema esimese romaani “Oranges Are not the Only Fruit” (“Apelsinid pole ainsad viljad”) ilmumisega aastal 1985. Autobiograafiliste sugemetega lugu väga usklikus perekonnas üles kasvanud elava fantaasiaga tüdrukust, kes avastab enda lesbilise loomuse üsna samal moel, nagu see juhtus kirjaniku enesega, tõi kaasa nii kriitikute tähelepanu kui ka Whitbreadi auhinna aasta parima esikromaani eest ning romaani alusel vändatud samanimeline telefilm aastal 1990 tõi kuulsust veelgi juurde. Eesti keeles on seni 1998. a ilmunud Wintersoni kolmas, 1987. a valminud romaan “Kirg” (“Passion”).


Tema 1992. aastal ilmunud viies romaan “Kehale kirjutatud”(“Written on the Body), oli aga tõeline pähkel kirjanduskriitikutele. Esiteks tekitas romaan oma ilmumisel suure seltskondliku kisa-kära, kuna jutustas Wintersoni romaanist tema tollase agendiga. Romaan on samal ajal nii armastuskiri, armulugu kui ka filosoofiline mõtisklus inimkeha üle nii selle füüsilise olemuse aspektist kui ka sisemise mina vaatevinklist; inimese keha kui inimese kehastus.


Naisi armastava naiskirjaniku puhul on loomulikult väga palju meediakära tema seksuaalsuundumuste ja armuafääride ümber. Siiski pole see mingil määral kõigutanud Jeanette Wintersoni usku enesesse. Ta peab ennast ise “kõige paremaks inglise keeles kirjutajaks nüüdisajal” ega pelga seda avalikel esinemistel valju häälega välja öelda. Ning tõepoolest, tema laused kõlavad sageli pigem luuletuse kui jutureana, ja ta usub, et lugejad reageerivad jõulisele poeetilisele keelele enam kui ta tegelaste eksootilisusele. Palju aastaid tagasi rääkis ema Jeanette’ile, et tüdruk võib maailma päästa, ning seda usub kirjanik siiamaani.


Wintersoni on võrreldud uskumatult paljude uskumatult erinevate kirjanikega: Flannery O’Connori, Gabriel Garcia Marquezi, Italo Calvino, Milan Kundera, Virginia Woolfi ja ka Angela Carteriga. Tundub olevat väga lai ja eksitav skaala, aga tegelikult annab see üpris hea pildi Jeanette Wintersoni erinevatest sõnumi edastamisvariantidest, tema väljapaistvast ning teda teistest autoritest eraldavast romantika ja iroonia, eruditsiooni ja kire mikstuurist.


KÄTLIN KALDMAA,

raamatu tõlkija