Talvesõja diplomaatiline köögipool

2004 juuli-september

“Kui mägironija libastub ja sügavikku langeb, siis tema surma põhjust analüüsides ei võeta üldiselt arvesse gravitatsiooniseadust, mägede moodustumist mõjutanud geoloogilisi vapustusi ega isegi neid psüühilisi ilminguid, mis ahvatlevad mõningaid inimesi eluga riskides mäetippudele ronima.”


Nii alustab Max Jakobson oma raamatut “Talvesõja diplomaatia”, mis ilmus 1955. aastal. Tollal, kõigest kümme aastat pärast Teise maailmasõja lõppu, oli sellise raamatu ilmumine vapustav sündmus. Max Jakobson on praeguseks üks tuntumaid soomlasi, tunnustatud mõtleja ja poliitiline kolumnist.


Ent 1955. aastal polnud Max Jakobson kaugeltki nii tuntud, ta oli töötanud ajalehe Uusi Suomi korrespondendina Londonis ja siirdunud Soome Washingtoni saatkonda pressinõunikuks. “Talvesõja diplomaatia” oli Jakobsoni esimene tähelend. 1950ndate aastate Soomes oli seni puudunud terviklik käsitlus Talvesõjast, sageli oli ametlik seisukoht Talvesõtta teatud tauniva või piinlikkust väljendiga varjundiga. Max Jakobson meenutab: “Teleajakirjanik küsis minult, keda võib pidada süüdlaseks Talvesõja puhkemises. Vastasin: “Kas mitte Stalin?” Intervjueerija täpsustas jalamaid: “Ma pean silmas Soome poolelt.”.”


Jakobson kirjutas Talvesõja Teise maailmasõja globaalsesse konteksti. Soome kavatsused hoida kõrvale suurriikide omavahelisest kemplemisest olid loogilised, kuid sageli ebarealistlikud. Saksa jõuline relvastusprogramm ja N. Liidu ekspansionistlikud kavatsused teravdasid rahvusvahelist olukorda, seejärel aga sõlmiti Molotov-Ribbentropi pakt.


Kui Nõukogude Liidu surve tuli avalikuks ja Soome otsis abi oma Põhjala naabritelt, langes riigile osaks viisakas kaastunne, aga mitte mingit konkreetset abi. Jakobsoni sõnul oletas Soome valitsus, et kindlustuspoliis kehtib, ehkki sissemakset polnud ise tehtud. Ta arvab, et sõjaline liit Rootsiga oleks võinud Talvesõja puhkemise ära hoida. USA ei soovinud end järjekordse Euroopa sõjaga siduda, Suurbritannia ja Prantsusmaa teatasid ametlikult oma toetusest, kuid seegi oli rohkem formaalsus. Soome valitsus pidi balansseerima rahva avaliku arvamuse ja diplomaatiliste mängude vaekaussidega – ning sai sellega hakkama.


1965–1972 oli Max Jakobson Soome esindaja ÜRO-s, hiljem suursaadik Stockholmis ja 1975–1984 Soome Majandus- ja Poliitikauuringute Keskuse EVA tegevdirektor. Tal on paljude Soome ja teiste riikide aumärkide kõrval ka Maarjamaa Risti I klassi orden.


Soomes on arvatud, et “Talvesõja diplomaatia” võis 1955. aastal ilmuda ainult täna president Paasikivi valitsusajale, 1960.–1980. aastatel oli soomestumine juba nii tugev, et nii julge raamatu ilmumine võinuks jääda unistuseks. 1971. aastal oli Max Jakobson Sithu U. Thanti järel üks võimalikke kandidaate ÜRO peasekretäri kohale ning väidetavalt olnud just raamat “Talvesõja diplomaatia” üks põhjuseid, miks ta sellesse ametisse ei saanud.


“Talvesõja diplomaatia” on niivõrd põhjalik ja tasakaalustatud käsitlus sõjast Soome saatuse pärast, et sellest tehakse tänaseni kordustrükke. Ühtlasi on tegu Max Jakobsoni esmatõlkega eesti keelde.


TAUNO VAHTER


 

Minu ostukorv